„Vankumatu“ on maksimalistlik lavastus inimliku vankumatuse võimsusest. Sellel peol kohtuvad õhulosside ehitajad, Dionüsose šamaanid, julgusest segadusse viidud sõdurid ja vabadusest iiveldavad narrid. Tähistavad kõik, kes usust purjutatuna helikiirusel unistuste poole kihutavad. Usk on kutsunud tantsule hulluse, iha armatseb surmaga ja raev terve mõistusega, sest on saabunud hetk marsisamm üles võtta. Selles patoloogiliselt inimlikus hetkes on kõik teod lõplikud. Ja isegi tegevusetusest saab kõige suurem tegu.

Astra Irene Susi debüütlavastus on muusikateatri vormis hümn inimese usust ja ettekujutuse võimust.