ÕNNELIKE SURNUTE AED
hübriidlavastus
Lavastaja: Oskar Viirand
Dramaturg: Madleen Maria Kirja
Produtsendid: Merili Tambu, Sandra Stella Eilaste
Videotiim: Deili Post, Jaagup Maidla, Sten Hendrik Killak
Kunstnikud: Anna Maria Praks, Paula Aarnis, Triin Rahuoja
Kostüümikunstnik: Triin Rahuoja
Grimmikunstnik: Ronja Marie Tepp
Filmi valguskujundajad: Joosep Kurm, Kris Kervin Mölder
Lavaline valguskujundaja: Mairon Tovstsik
Helilooja: Jaan Eerik Priks
Laval: Janek Vadi
Ekraanil: Mari Abel, Erki Laur, Eva Maria Aru, Elina Soosaar, Kirill Havanski, Maria Paiste, Tom Rüütel
“Õnnelike surnute aed” on Viljandi kultuuriakadeemia 4. kursuse lavastajatudengi Oskar Viirandi diplomilavastus.
„Kui mulle tundub, et mõne inimesega suheldes saan ma rohkem haiget, kui ma tol hetkel taluda suudan, siis ma tõesti põgenen.“
Austria kunstnik Friedensreich Hundertwasser lasi end matta oma "Õnnelike surnute aeda", tulbipuu alla, et see puu saaks tema elu edasi kanda. Elu keerdkäikudest hoolimata leidis Hundertwasser viisi, kuidas surm ei oleks lõpp, vaid uus algus, edasiminek, harmooniline ühinemine maailmaga. Meie lavastus "Õnnelike surnute aed" võtab selle nime ja mõtte – see on pilk inimese haprasse, aga visasse olemusse, räägib kontaktist, mis on kadunud, ja sellest, kuidas see uuesti leitakse; kindlustundest, mis haihtub, ja sellest, kuidas see tagasi võidetakse. Või kas võidetakse? Kas me julgeme uuesti alustada, edasi minna?
Austria kunstnik Friedensreich Hundertwasser lasi end matta oma "Õnnelike surnute aeda", tulbipuu alla, et see puu saaks tema elu edasi kanda. Elu keerdkäikudest hoolimata leidis Hundertwasser viisi, kuidas surm ei oleks lõpp, vaid uus algus, edasiminek, harmooniline ühinemine maailmaga. Meie lavastus "Õnnelike surnute aed" võtab selle nime ja mõtte – see on pilk inimese haprasse, aga visasse olemusse, räägib kontaktist, mis on kadunud, ja sellest, kuidas see uuesti leitakse; kindlustundest, mis haihtub, ja sellest, kuidas see tagasi võidetakse. Või kas võidetakse? Kas me julgeme uuesti alustada, edasi minna?
Vahepeal tasub mõelda, et kui te üks päev ära kaoksite, kas te siis oleksite selle igatsuse väärilised, mis teie lähedased teie puudumisel tunnevad?
Lavastus koosneb kahest eraldiseisvast struktuurist. Üks avab ennast kinolinal ja teine toimub laval. Kaks struktuuri täiendavad teineteist, uurides, kuidas kino ja teater koos toimivad.
„Ei ole olemas sõnu, mis kirjeldaksid seda, mis ma tahan edasi anda”
“E vola, vola, si sa, Sempre più in alto si va.”
„Ei ole olemas sõnu, mis kirjeldaksid seda, mis ma tahan edasi anda”
“E vola, vola, si sa, Sempre più in alto si va.”
